PIKA JALA TORN JA VÄRAV

PIKA JALA TORN JA VÄRAV

Aadress: Pikk jalg 3

Juba 14. sajandi ürikutes on mainitud Pikka tänavat kui tänavat, mis viib mere äärde - sadamasse (Hallik et. al 2010: 69). Pika jala värav võimaldas otse ühendust Toompealt sadamasse. Pikk jalg oli algselt paljul kitsam ja järsum. Pikk jalg on olnud all-linna ja Toompead ühendavaks sõiduteeks. Taani ja ordu ajal liiguti siin hobuse seljas ning Rootsi ajast alates üha enam ka kaarikute ja tõldadega.

Algusajal Pikal jalal väravat polnud, see pandi paika koos all-linna kujunemisega. Esialgu värava kohal torni polnud, aga peagi ehitati puust torn, kust vahid said liiklejatel paremini silma peal hoida. Üla- ja all-linn nimelt ei saanud omavahel sugugi kõige paremini läbi. Pika jala äärt mööda kulgevat kaitsemüüri, mis valmis 15. sajandil, on seetõttu kutsutud ka usaldamatuse müüriks. 1380. aastal andis maad valitsenud ordumeister viimaks loa puidust torn kivitorniks ehitada. All-linlased panid värava kinni orduajal kell üheksa ja Rootsi ajal kell kümme õhtul. Tsaariaja lõpu poole aga väravat enam ei suletud ning all-linn ja ülalinn ühendati lõpuks ühes tervikuks.

Ka selles tornis on kuuldud ja nähtud kummitusi. Sageli kuuldi, kuidas keegi ronib raskete sammudega mööda treppi üles ja jääb ukse taha seisma, aga ust avades ei olnud selle taga kedagi. Kord teinud kunstnik Heinz Valk tornis uinakut, kui talle äkki tundus, et keegi teda jälgib. Ärgates piilus ta rõdult alla ateljeesse, kus nägi hiiglaslikku valget ilma peata kogu.