LÜHIKESE JALA VÄRAV

LÜHIKESE JALA VÄRAV

Aadress: Lühike jalg 9

Keskaegne Tallinn oli jagatud all-linnaks ja Toompeaks. Toompeal kuulus võim maahärrale ja toomkirikus valitses toomkapiitel. All-linnas kehtis Lübecki linnaõigus. Üks kahest väravast, mis all-linna ja Toompead ühendas oli Lühike jalg. Rajamisest saadik oli see järsu tõusuga trepptänav mõeldud vaid jalakäiajatele. Lühikese jala väravatorn ehitati aastatel 1454–1456. Müür Lühikese ja Pika jala väravate vahel rajati umbes samal ajal. Selle rinnatises olid laskeavad ja kaitsekäigul varikatus. Värav suleti öösel hoidmaks all-linna rahvast Toompealt eemal. Torn ehitati 4-korruseliks, mille viimane korrus oli avatud platvorm. Kinni ehitati see arvatavasti 16. sajandi esimesel poolel. Sõdades (Liivi- ja Põhjasõda) ajal sai torn kahjustada, mistõttu ülemine korrus lammutati. 17. saj kasutati Lühikese jala torni vanglana. 18. sajandil ehitati torni lõunakülge elamu, millega torni tollal säilinud kolm korrust liideti ja eluruumideks ümber ehitati. Lühikesest jalast saab minna ka Taani kuninga aeda.

Lühikese jala torni peetakse üheks Tallinna kummitusterohkemaks paigaks. Levinuim kummitus on olnud munk või Must Munk või koguni mitu munka korraga. Enamasti on munk esinenud hiiglasliku valguskujuna, vahel palvetavana ning vahel manitsevate ja maailmaparanduslike sõnumite edastajana, tema nimeks arvati olevat Justinus. Munk Justinus, olnud keskajal timuka abiline, verise ameti lunastamiseks, hakanud ta mungaks. Kord näinud üks torni elanik koguni nelja munka korraga tantsimas.

Vähem kui sajandi eest olevat Lühikese jala väravatornis lisaks kummitavale mungale ilmunud öösel seintele ülisuured verised meeste näod, nähtud varjudena punases valguses tantsivaid räbalates munki ning kõige tipuks väljunud paekiviseintest hõljuvad purjelaevad. Torni kõrval olevat aga mööda vana linnamüüri jooksnud hiiglaslike ämblike saatel helesinises kleidis tütarlaps.